Lelle Alternatiivi festivalid on toimunud juba 11 aastat, täpselt nagu jalgpalliplatsil mehi. Julgen väita, et Lelle alevik on tuntud üle Eesti ja seda kindlasti kahest aspektist- Lelle, kui Eesti jalgpalli pealinn, sest on Lelle nime kandnud mitmed tuntud võistkonnad ja Lellest on sirgunud mõnigi koondislane ning sama tuntud omas ringkonnas on kindlasti Lelle Alternatiivi muusikafestival, millele panime sellel aastal punkti.

Algusvile kõlas 2004. aastal, kui kaks Lelle noormeest otsisid väljundit oma bändikatsetustele. Peale mõningast mõttetööd võeti süda rindu ja telefon pihku, et korraldada muusikaõhtu. Mäng võis alata. Pall veeres esialgu aeglaselt nagu jalgpalliski kombeks, kui võistkond ei saa ennast käima. Kuid aastad möödusid ja mängu tulid uued ja entusiastlikud mängijad Vallo Hansen, Riina Peterson ja Mati Andreas ning mänguhoog läks järjest suuremaks. Festivaliga koliti siseruumidest välja ja ka publik hakkas igale järgnevale saavutusele enam ja enam kaasa elama. Ka meie lõime festivali käigus nn väravaid- kui saabusid mängima esimesed bändid välismaalt, kui saime kõlapinda suures meedias, kui meid toetasid fondid ja erinevad ettevõtted. Meie usk oli sellel ajal siiras ja teotahe suur, tahtsime tõmmata tähelepanu Lelle alevikule ja juhtida juba siis tähelepanu sellele, et inimesed kolivad ära linnadesse. Esimeses teleintervjuus küsiti, mis Lelles on ja sellel ajal kõlas vastuseks, et kolm poodi, juuksur, lasteaed ja kool. Tänaseks on kadunud üks pood ja kool. Võib öelda, et kunagi püstitatud eesmärk jäi saavutamata, kuid ometi olen mina ning ka teised korraldajad veendunud, et kultuuri sai Lelle toodud kõvasti, magamata ööd ja tehtud töö oli seda kõike kindlasti väärt.

Tundus, et läbi aastate olemegi meie mängu peremehed ja vastastel ei ole lootustki, kuid kaugel sellest. 2008. aasta festival tõi meid kõiki eufooriast tagasi, kui selle hetke neli põhimängijat kergendasid oma isiklikke rahakotte tollel ajal umbes keskmise kuupalga suuruse summaga, et maksta kinni festivalist tekkinud võlad ja puudujäägid. Võib öelda, et poolajale mindi kaotusseisus ja pead norus.

"Mis ei tapa, teeb tugevaks!" kõlas meie treeneri hüüd. See treener peitus meie kõigi endi sees. Edasi mindi veel suuremate ja utoopilisemate plaanidega, mille kulminatsioon oli 2010. aasta festival, kus pealtvaatajaid oli koos 2000 inimese ringis ja laval oli ühtekokku 100 muusikalist kollektiivi. Mängu läksime taas juhtima meie.

Mängu käigus juhtus intsidente ka publikumis, kui näiteks üks festivali külastaja oli valmis oma pattude lunastamiseks peldikuid küürima. Teinekord lihtsalt juhtub nii, et vägijoogid teevad kõrvade vahel oleva hallolluse nõrgaks ja ei suudeta enam oma lihaseid ja sõrmenukke talitseda ning need kipuvad igale poole vastu põrkama. Korraldajatena meile see rõõmu ei tee, aga inimest maha ka ei kanna, anname uue võimaluse pärast seda kui on saadud rahuneda. Kohtunikud ja turvateenistus on mõlema mängu juures vägagi vajalikud.

Peale iga suurt edu saabub aeg rahunemiseks ja palli veeretamiseks. Kuna meie emotsioonid olid peale 2010. aasta festivali laes ja energia kahjuks otsas ning ka põhimeeskond väsis, siis otsustasime palli vaikselt edasi veeretada.

14.02.2015 kõlas kohtuniku lõpuvile Veebruari Alternatiivil. Ühest küljest kurb, et ilus ja hea mäng sai otsa, kuid teisalt kergendus. Nüüd saab puhata ja hakata energiat ning mõtteid koguma järgmisteks suurteks mängudeks.

Korraldajatena tahaksime kõiki mängijaid tänada nimepidi, kuid siis läheks loetelu liialt pikaks.

Kõikide praeguste ja kunagiste Lelle Alternatiivi ning Veebruari Alternatiivi korraldajate nimel täname kõiki, kes leidsid tee toimunud festivalidele, toetasid meid või aitasid kaasa festivalide kordaminekuks nii materiaalselt kui mõttejõuga.

Lelle Alternatiivi põhikooseis oli: Tanel Lips, Mati Andreas, Riina Peterson, Aron Lips, Vallo Hansen, Andro Urb, Marek Nuut, Tarmo Roos.

 

Tekst on ilmunud artiklis Raplamaa Sõnumid, nr. 8, 27 veebruar 2015.

27.06.15